Kuidas kord Kuusalu ja Loksa kandi valitsejad ühineda proovisid

Kristo Palu

Elasid kord Soome lahe lõuna kaldal kaks rahvast, Kuusalu ja Loksa kandi rahvas. Elati sõbralikult külg-külje kõrval, tehti koos kultuuri ja sporti, mängiti mälumängu, oli ka omavahelist nääklemist aga elul polnud justkui väga viga. Rahvastel olid ka tublid valitsejad, kõnelesid hästi ning saatsid tihti oma pilte ja jutukesi alamatele postkastidesse, ehitasid mõisahooneid ja võitlesid tolmuste teedega ning jagasid ka tunnustust niipalju, et jagus neile endilegi. Siis hakati aru saama, et väiksem rahvas ei saa enam üksi hakkama, valitsemine oli olnud kulukas, müüa polnud enam suurt midagi ja maksu maksvaid alamaid jäi ka järjest vähemaks. Seepeale ütlesid kõrged riigiisad kaugelt pealinnast, et tagumine aeg on väiksemal rahval suuremaga leivad ühte kappi panna, sest kunagi ammu oligi olnud see üks rahvas.

Edasi meenutas see mitu aastat kestnud etendus Eesti legendaarset tragikomöödiat Vigased pruudid. Kui papa ehk antud juhul riigihaldusminister oli öelnud, et nüüd tuleb kosjad ära korraldada, siis alles trikitamiseks läks. Pruut muudkui mõtles ennast ilusamaks ja tahtis, et peigmehe kandidaate oleks mitu ja peig muudkui pommitas kirjadega ning tahtis vaid kahekesi kohtuda. Vahepeal käidi muidugi ka papa juures teineteise peale kaebamas. Nagu ka Vilde jutustuses, siis lõpuks hakkas papal pruudist kahju ja poolvägisi paari panemist ei tehtud.

Nali-naljaks, aga selle etenduse maksime me ühiselt kõik kinni ja piletihind oli kusjuures üüratult kõrge. Tublisid rahvateatreid, keda vaatamas käia, oleks olnud siinkandis ilma selletagi piisavalt ja palju mõistlikuma hinnaga.

Miks siis kõik nii läks? Tõejärgsel ajastul võiks öelda, et vastutavatel valitsejatel oli nii suur ego, et piirkonnas polnud ühtegi piisavalt suurt ruumi, kuhu need korraga laua taha oleks ära mahtunud. Ja muidugi see müstiline kellaaeg, mis liitumisläbirääkimiste alustamiseks kuidagi ei tahtnud sobida – kord tahtis üks pool hommikul ning teine õhtul kohtuda ja siis jälle vastupidi. Tulemuseks ühe keskmise mõisa jagu riigi rahast loobumine, mida nüüd alamatena omast taskust kinni maksame. Kannatajateks näiteks teiste hulgas Kuusalu Keskkooli 630 õpilast ja 60 õpetajat, kes aastate kaupa ootavad kooli ruumipuudusele lahendust. Saan aru, et mitukümmend aastat kohalikus poliitikas tegutsenud saurustel on mänguilu kõige tähtsam. Sarnast käitumismustrit võib aeg-ajalt näha mänguväljakul, kus kaks viieaastast teineteist pori või liivaga loobivad ja siis täiskasvanu sekkumise peale läheb võidu õigustamiseks, kumb alustas ja rohkem süüdi on.

Aga kokkuvõtvalt on see kõik läinud lumi. Võib-olla kunagi saabki sellest poliitetendusest uue satiiri kirjutada, ainest igatahes jaguks.

Mis nüüd edasi? Ilmselt saavad paljud aru, et Loksale anti omade poolt lihtsalt ajapikendust ja tegemata töö tuleb üsna pea järgi teha. Selge, et liitumine ei tohiks tähendada seda, et kellegi elukehvemaks läheb. Aga kui samad poliitsaurused sunnitakse laua taha vägisi seda puslet kokku panema, siis ma eriti optimistlik poleks. Sisulised läbirääkimised ja koostöövõime saavad olla
mõistliku liitumise aluseks. Etenduste tegemine aga võiks jälle rahvateatritesse tagasi kolida.

Illustreeriv foto: Mihkel Maripuu / Postimees