Voliniku aruanne nr 4

Kristo Palu (Valimisliit Üks Kuusalu vald)

Poliitilises mõttes tormiline jõulukuu ja aastavahetus on üle elatud. Paras aeg taaskord voliniku tööst aru anda, kommentaare jagada ning lühike kokkuvõte järjekordsest valitsemistsüklist teha.

Nagu novembri volikogus kuulutati, on Kuusalu vallas sõlmitud järjekordne võimulepe, mille realiseerimise alustamiseks anti üle ja detsembri istungil viidi ka ellu ports umbusaldusavaldusi kuus kuud valda juhtinud volikogu, vallavalitsuse ja komisjonide juhtide suhtes platsi puhtaks tegemiseks. Väikese pettumusega pidin istungil tõdema, et ise olin jäänud pikast nimekirjast välja. Mine sa võta kinni, oli see värisevate käte ja veeriva ettekandja M. Soomi tööõnnetus, et minu kui ühe komisjoni juhi suhtes umbusaldusavaldus esitamata jäi, või oli see aja kokkuhoid, sest järgmised käigud lõpetasid nagunii keskkonna- ja ehituskomisjoni tänases kooseisus toimimise.

Igatahes juunis alguse saanud uuendusmeelse koalitsiooni tegevus lõpetati pool aastat hiljem, kuigi de fakto lõppes see muidugi juba septembris, kui Reformierakonna esindajal tuul teiselt poolt puhuma hakkas ja teda Loksa linnavalitsuses rohkem nähti kui Kuusalu vallamajas.

Nagu ma oma varasemas kirjatükis aasta tagasi tegelikult juba arvasin, tundub mulle, et uus loodud koalitsioon Ühise Kodu, Keskerakonna ja reformierakondlase M. Soomi vahel on selles volikogu koosseisus üks loogilisemaid ja tugineb lõpuks ka samadele väärtustele ning juhtimispõhimõtetele. See ongi vist kõige positiivsem ja ainus hea asi selle võimupöörde juures. Võttis küll omajagu aega aga üksteise leidmine selliste kohalike poliitgigantide vahel nagu U. Kirtsi, E. Kirsman, M. Soom ja V. Lootsman (edaspidi KiKi SoLo liit), aga ühisosa tundub praegu olema väga sügav ja jõuline.

Mul on hea meel, et aitasime uute valimisliitude 1KV ja ka AKV volikokku tulekuga vanadel olijatel üksteist lõpuks leida, nagu Pearu Pauluse laulusõnad ütlevad, ja imestame isegi, kus küll peitis tõeline poliitkavaldaja V. Lootsmann end nii kaua. Ühine Kodu nägi küll kurja vaeva, et oma volikogu pingil järjekorras olevad ebavajalikud inimesed vahelt välja noppida, kes siis mootorsaani eest ja kes muul mõjutusel, aga eesmärk sai saavutatud. See jõupingutus väärib tõepoolest eraldi esiletõstmist, kui ühes valimisnimekirjas on aastaga voliniku staatusest loobumise avalduse teinud koguni 6 inimest. Pole midagi öelda – hierarhia on eeskujulikult paigas ja käsuliinid toimivad imehästi.

Aga mõned asjad jäävad mulle uue koalitsiooni tekke ja piruka jaotuse juures siiski arusaamatuks. Ei ole mõtet kommenteerida V. Lootsmani ja M. Soomi  motiive, sest neile veelgi paremat diili oleks uues leppes raske ettegi kujutada. Aga Ühise Kodu nimekirja nii üksmeelne toetus uuele valla seadusandliku võimu juhile ja käilakujule M. Soomile on isegi mulle, kui juba päris palju näinud poliithakatisele, jätkuvalt uskumatu. Ei, asi ei ole niivõrd M. Soomi pikas registris, mida dr Google kajastab küll elektrivarguse, elatis- ja maksuvõlgnevuste ja mitmete pankrottide juhtumites, vaid demokraatia alustala –  vabade ja ausate valimiste peale vilistamises.

Täna oleme Kuusalu valla käekäigus jõudnud täiesti uude juhtimise madalpunkti, kus Ühise Kodu seltskond valis oma suureks protežeeks ja valla seadusandliku võimu juhiks inimese, kelle suhtes nad ise kuriteoteate viimastel valimistel häälte ostmise kohta esitasid ja kes aasta hiljem prokuröriga sõlmitud kokkuleppes ka tegu tunnistas ning riigi tuludesse 750 eurot kohustus maksma, mille eest vastutasuks kriminaalasi oportuniteediga lõpetati. Ma ei oska siin muud diagnoosi panna, kui et ühine arusaam, mille järgi poliitikas on kõik müügiks, on see, mis neid seltskondi liidab.  Samas, Ühise Kodu juhid said nüüd tagasi oma positsioonid ja töötasud vallavanema, vallavalitsuse liikme ja komisjonide juhtide ametites ning nende motivatsioon on ka arusaadav. Aga see, et M. Soomi taktikepi alla läksid suure austusega teenima need noored inimesed, kes alles hiljuti said tunda Soomi jalga oma tagumikus parteist väljaviskamisel; ja veel mõnigi teine varasemates vestlustes Soomi suhtes õõvastavaid, trükimusta mittekannatavaid kommentaare andsid, oli üllatav.

Peab tõdema, et poliitikas on ilmselt tõepoolest kõik võimalik ja müügiks ning mul on selle käitumismustri omandamiseks kogenumatelt veel oi-oi kui palju õppida. Iseasi, kas ma tahaks seda teha. See jaga ja valitse ehk ametikohtade ja hüvede jaotamise ning toiduahela püramiidskeemil põhinev poliitika tegemise meetod vist ei saa mulle kunagi nii söödavaks, et selles osaleda suudaksin ja sealjuures enda põhimõtted säilitaksin. Nähtavasti on see minu enda probleem, kui nende reeglitega hakkama ei saa – järelikult pole see õige koht, kus olla.

Ajaloolisel vana-aasta õhtul peetud volikogu istungil saime juba aimu, kuidas uus koalitsioon omavahelise „usalduse“ üles ehitab – selleks on loomulikult valla raha isiklikku rahakotti kühveldamine. KiKi SoLo liit tegi vana-aasta viimastel tundidel valla maksumaksjale toreda kingituse ning tõstis oma volikogu, valitsuse ja komisjonide juhtimise töötasusid ning hüvitisi U. Kirtsi hinnangul ca 57 000 euro võrra aastas (sisaldab ka volikogu liikme ja komisjoni liikmete hüvitise tõusu). Õhtu suurima jackpoti võttis tasude tõusust koalitsiooni kokku kleepija V. Lootsman, kes aseesimeheks saades eelnevalt oma hüvitist 240% tõstis. Volinikest komisjoni juhid määrasid endale aga hüvitised, mis on 80% senistest suuremad. Tundus, et see oli tõesti uue koalitsiooni prioriteetseim eesmärk ja edukale toimimisele hädavajalik, et selleks oli vaja vana-aasta õhtul koguneda.

Kahel peetud istungil on KiKi SoLo juhtimiskvaliteet olnud muidugi rohkem kui rabe. Teisel istungil hakkas mul juba tõsine hirm, et kui nii edasi, siis jäävad Eesti stand-up staarid Niinemets ja co tööta, sest Kuusalu volikogus saavad Eesti elanikud kogu huumorivajaduse tasuta kätte. Päris tasuta asju muidugi pole olemas, selle maksab valla maksumaksja kinni ja nagu eelnevalt öeldud,on piletihind tõusnud 57 000 eurot aastas.

Seadusi eiravaid volikogu otsuseid on KiKi SoLo liit teinud kahe istungiga juba nii palju, et me opositsiooni saadikutena pole saanud enamiku punktide hääletamisel osaledagi. Aga nagu M. Soom oma esimehe ristsetel kuulutas (tsiteerin): „Volikogu on seaduslik, isegi kui tulevikus võib ta olla ebaseaduslik“. KiKi SoLo liidu uueks sloganiks enam paremat sõnastust oleks raske leida. Ma ei hakka neid 10-häälega vastuvõetud ebaseaduslikke volikogu otsuseid siin hetkel täpsemalt üles loetlema ja lahti seletama. Küllap tegelevad nendega pädevad järelevalve- ja õiguskaitseorganid ise ja lähitulevikus saavad need ka vallaelanikele teatavaks.

Istungite läbiviimisel on olnud palju rumalust ja käpardlikkust – isegi volikogu aseesimehe valimise korraldas KiKi SoLo liit nii, et hääletamissedelil oli vaid poolt hääletamise võimalus. Kui volinik Madis Jõgi valimiskabiinis sedelile ise vastuhääle V.Lootsmani suhtes märkis, pidi häältelugemiskomisjon sedeli kehtetuks tunnistama. Selline tunne, nagu nõukogude aeg on tagasi, kus hääletamine oli vaid näitemäng.   

Väga huvitav saab muude teemade hulgas olema ka ennustamine, kuidas nüüd Loksa linnavalitsusest juhitav Kuusalu vald kahe omavalitsuse liitumise teemal ennast positsioneerib. Kui aastaid ei leidnud KiKi SoLo seltskond sobivat ruumi ja kellaaega, et liitumisläbirääkimisi pidada, nagu nende varasemast kirjuvahetusest võis lugeda. Nüüd tuleb koosvalitsejatel ikkagi aegajalt kohtuda ja äkki saab nüüd lõpuks liitumise teema käsile võtta? Lootust on, nagu Eesti jalgpalli meeskonna jõudmisel EM finaalturniirile.

Aga aitab nüüd sellest halast – demokraatia on ainus viis edasi minemiseks; kahju ainult, et seda nüüd maksumaksja raha eest osta saab. Eks tuleb ka meie valimisliidul nüüd enda võimalusi poliitikas pisut ümber mõtestada. Arusaadavalt selle kuue kuuga väga palju teha ei jõudnud, kui poole sellest ajast oli suvi ja pool ajast tegutsesime sisuliselt ilma Soomita juba vähemuses. Müts maha siiski vallavanem Monika Salu ees, kes suutis vaatamata enamuskoalitsiooni puudumisele algatada ja ka ellu viia mitmeid vajalikke muudatusi. Loodan, et päris kõiki algatusi ja mõtteid nüüd prügikasti uue võimu poolt ei visata. Koostamisel olevate arengukavade suhtes käis küll kett uue võimuliidu tulemisega maha, sest nende põhimõte ju on – valda valitseb kümne voliniku poolt koalitsioonileppesse kirjutatu, mitte valla elanike poolt arengukavade koostamise portsessis esitatud soovid ja ideed.

Aga et kirjatükis oleks ka natuke pealkirja väärilist sisu, siis mõni sõna pooleliolevatest töödest ja eelkõige valla arendusprojektide seisust, seda minu isiklikust arusaamast ja vaatevinklist: kõigepealt sotsiaalkortermaja ehk TET projekti tänane seis, mis kevadel palju kirgi küttis. Suve jooksul käisime ratsionaalsema pilguga ehitusprojekti üle ja otsisime kohtu, kust kokku hoida. Uus ehitushange koos kõikide muude kuludega andis tulemuseks ca 165 000 eurot kokkuhoidu, mille volikogu 18. dets istungil heaks kiitis. Minu arvates jäi jätkuvalt veel projekti sisse ebavajalikku toretsevat arhitektuuri nagu prantsuse stiilis rõdud ning maast-laeni korterite aknad, aga Kuusalu suguse väikse valla jaoks on siiski 165 000 niivõrd suur summa, et sellega saab rahule jääda. Kahju, et selle vaeva saab nüüd KiKi SoLo liit sobivalt juhtimistasude tõusu katteks suunata. Muidugi pole TET maja ehitus veel alanudki ja veel kaugemal oleme maja kasutuselevõtust. Mistõttu pelgan, et projekti lõpuks see seis enam kokkuhoiu osas nii roosiline pole. Igal juhul jään pingsalt sellel projektil silma peal hoidma ning suur tänu endisele vallavanemale, kes läks ja rääkis lõpuks projekti kaasrahastajalt mõistliku tähtaja pikendamise välja ja maandas sellega ära väga olulise projekti riski, mida U. Kirtsi teha ei suutnud.

Veidi kommenteerin ka Kolga staadioni rajamise saagat, kuna mul on, vähemalt volikogu laua olevatest inimestest, ühe vähesena ka reaalselt staadioni rajamise eestvedamise kogemus. Aga kohalikus lehes on sellest juba tüdimuseni kirjutatud ja tundub, et kes kõvemini karjub, selle tõde on suurem. Sellest on saanud justkui kuum kartul, mida poliitheitluses kasutatakse ja väga pikalt energiat raisata selle peale pole mõtet. Tahtsin vaid meelde tuletada nendele kirjade kirjutajatele, et staadioni ehitamiseks vajaliku eelarve kahekordistas just seesama eelmine võimuliit, kelle suhtes te nii kirglikult oma poliitilist vastumeelsust näitate.  Kogu selles rohkem kui poole aastases protsessis on olnud  kusjuures mulle palju tuttavat 2004-2005 aastast, kui mul oli rõõm juhtida Kuusallu kaasaegse staadioni rajamist. Sain tookord valda tööle tulles ühel hetkel enda lauale staadioni ehitusprojekti, mis oli arvestanud kõikide osapoolte ja huviliste soove ning arvamusi. Sellele lahendusele koostatud ehitushange andis tulemuseks peaaegu kaks korda suurema kulunumbri, kui vallal riigiga sõlmitud kokkuleppes kasutada oli. Peale kolme-nelja kuud tõsist tööd ja vaidlemisi, läbirääkimisi nii Euroopa tartaanitootjate kui Eesti sportmuru paigaldajatega, olulisi projekti mahu kärpeid, saime lõpuks täpselt lubatud eelarve eest sellise tulemuse, mis tänagi Rihumäel näha. Kuna ka tol korral ei olnud vallal endal võimalust rohkem maksumaksja raha staadioni valmimisse panna, algatasime koos Sass Ardeliga toetuskampaania ja kogusime kodaniku algatuse korras kokku lisaks suure hulga toetusraha elanike ja ettevõtete abil, mille eest saime soetada nt jalgpalli värvad, kettaheite ringi ja piirde, teivashüppe võimalused ja palju muud vajalikku spordiinventari ja vahendeid. Kolga puhul kuulen ühe seltskonna poolt ainult süüdistusi, kuidas kõik on valesti tehtud ja korraldatud ning küsimust, kas Kolga lapsed ei väärigi samasuguseid tingimusi kui Kuusalus. Sellise retoorika kasutamisel võiks ju küsida, kas siis Vihasoole ei peaks ka samasuguse suure staadion ehitama?

Mulle tundub, et esimene erinev arusaamine kogu selle saaga juures on alguse saanud sellest, kelle tarbeks sportimisvõimalusi Kolgas luuakse ja kui palju selleks maksumaksja raha suunata oleks võimalik. Nii nagu Kuusalu keskkooli juures paiknev staadion või ka spordihoone ja ujula ei ole Kuusalu keskkooli oma, vaid kogu valla elanike tarbeks, nii olen mina volinikuna lähtunud ka Kolga puhul arusaamast, et me ei raja sinna kitsalt kooli kehalise kasvatuse (jooksu) staadionit, vaid samuti võimalikult paljude huvigruppide tarbeks sportimisvõimalusi. Kahjuks ei ole selle tarbeks kasutada piiramatu eelarve, mida oleme niigi poole aastaga kahekordistanud. 

Ma ei tea, kes tollele huvigrupile täpselt nõu annab, aga sellise 270-meetrise ja kummalise jõnksuga tartaanovaali rajamine alg- ja põhikooli lastele ei tundu mõistlik ja nende liigestele tervislik. Ma ei tea, kas on siin tegemist spordialade vahelise kemplusega, jalgpall versus jooks, aga valla kui terviku jaoks oleks kindlasti rohkem vaja kunstmuruväljakut, mida meie piirkonnas siiani pole, vaatamata sellele, et jalgpalli harrastajate hulk laste seas on konkurentsitult suurim. Võiks vaadata natuke laiemat pilti ja aru saada, et ühele väikevallale ca 10 km raadiusesse kahte täismõõtmetest kergejõustiku staadionit rajada ei ole jõukohane ega mõistlik, eriti olukorras, kus mõlema kooli laste ülejäänud tundide füüsiline õpikeskkond on pigem eelmisest sajandist.

Ja lõpetuseks ka veelgi suuremat kõlapinda saanud ja saavast projektist nimega Salmistu sadam, jälle rõhutatult minu isiklikust vaatevinklist. Novembris saabus vallamajja kiri Riigi Tugiteenuste Keskuselt, et esimest korda juba 2014 esitatud rahataotlust sadama rajamiseks oleks nüüd võimalik toetada 790 000 euro ulatuses. Algselt ca 2,4 miljoni euro suurust projekti kärbiti nii, et taotlusprojekt esitati 2017. aasta alguses III-etapilisena ja prognoositud kulunumbrid olid kokku ca 1,6 miljonit (2017. aasta hindades). Eelprojekteeritud tervikliku Salmistu sadama ja maa-ala kogumaksumuse ehitushind oleks väga ümaralt minu tunnetusel suurusjärgus 2 miljonit eurot. Toetust on võimalik saada 790 000 ja seda suuresti vesiehituse osale ehk muulile ja sadamakaile. Minu loogika ütleb, et kui tahta tagada rahastajale antavad lubadused projekti tulemuste osas (lisanduvad 133 000 külastust aastas, aastaringset 4 töökohta ja 150 000 eurot tulu aastas), nagu rahataotluses lubati, siis selle tagamiseks saab olla aluseks vaid kogu sadama-ala tervikvalmidus (sadamahoone ja muu taristuta pole sul ju tegelikku sadamat) ehk vald peab tagama selle  minimaalse 1,2 miljonit omafinantseeringu, või muidu jääb üles tugev risk ka 790 000 toetuse tagasinõudeks (kusjuures selliseid näiteid on viimasel ajal üha rohkem, kus lubaduste mittetäitmisel tagasinõue tuleb).

Seda 133 000 lubatud külastust aastas ma ei hakka isegi kommenteerima, olgu selle hulgas kasvõi kõik suvitajad või Narva maanteelt mööda sõitvad turismibussid. Võrdluseks siia mastaapidest arusaamiseks – Pirita jahisadamat külastab aastas ca 2500 inimest ja Eesti ühte suurima külastajate arvuga turismiobjekti Haapsalu Piiskopilinnust ca 20 000 inimest. Lubatud nelja aastaringse töökohaga ei ole ka väga kerge hakkama saada, need oleks selgelt sotsiaalsed töökohad ja kellegi poolt (maksumaksja?) peale makstavad. Lisaks kardan, et ka 150 000 eurot tulu teenida on meie navigatsioonihooaja pikkust arvestades pigem helesinine unistus. Kõige selle juures on minu arvates suurim probleem hoopis mõistliku juurdepääsu puudumine sadama-alale. Täna on selleks sisuliselt ühesuunaline kitsas tee, mis asub enamuses eramaadel. Alternatiivi rajamine oleks Salmistu ja Valkla ranna vahelt teoreetiliselt võimalik, aga seda mitte sadamani.

Ühesõnaga selgelt on see rahataotlusprojekt selliseks kirjutatud, kus lubatavad tulemused on tublisti üles bluffitud. Aga kui tahta rahataotlusprojekti natukenegi reaalsemaks teha, siis tuleks uus hindamine, ja võimalik, et võetakse toetusnimekirjast järgmine taotleja. Lisaks pole ma lõpuni veendunud, et selle projektiga on kõik korras oleks keelatud riigiabi andmise vaates, kuna tegemist on ettevõtlusprojektiga konkurentsi tingimustes.

Mind ei saaks eriti süüdistada selles, et ma Salmistul, kui oma lapsepõlve kodukülas arengut ja kaasaegseid merele pääsemise võimalusi ei tahaks näha. Olles aga oma elus piisavalt arendusprojektide elluviimisega tegelenud, näen siin täna nii palju riske ja küsimusi ning enne kui tormata hurraaga miljoni eest betooni merre valama, peab ikka väga põhjalikult need küsimused vastused saama. Ise ma näeksin selle projekti elluviimist eelkõige erasektori kontsessioonina nii, et valla maksumaksja ei peaks üldse seda ettevõtlusprojekti kellegi tuleviku operaatori jaoks kinni maksma, sest vald ise sadamahaldusega nagunii tegelema ei hakka. Valla osa võiks olla selles projektis pigem proovida mõistlikku uut juurdepääsu rajada, sest sõltumata sadamast, on rannaliste mass suviti seal piirkonnas nii suur, et tekitab parajat kaost olemasoleval kitsal külateel. Kokkuvõttes jään sedagi projekti kõrvalt pingsalt jälgima ja huviga ootama, kuidas uus koalitsioon oma lubadust ellu viima hakkab ja mille arvelt ükskõik mis suuruses omafinantseering võetakse. Teame sedagi, et U.Kirtsi ettepanekul tõmmati varasemalt valla eelarvestrateegias sadama projektile kriips peale.

Seekord siis sellised jutud ja mõtted. Väljendasin vaid isiklikke seisukohti ja kindlasti leidub piisavalt inimesi, kellele need ei meeldi ja see on täiesti okei.

Lõpetuseks üks vemmalvärss ka, ma ei teagi, miks see mul praegu peale tuli:

Oh kolhoosiaeg, kolhoosiaeg, jälle sa nüüd tuled, valmis sul on oma rahakott ja mured.